Täname ameeriklasi, et nad sandistavad Putinit

Alates 2008. aastast on horisontaalpuuraukude hüdrofrakkimine toonud kaasa täiesti uut sorti energiabuumi ja seda eelkõige USAs. Varem isegi mitte nafta või gaasi allikana arvestatud kiltkivi on täielikult muutnud maailma energiajulgeolekut ja võimupositsioone.

2005. aastal tootis USA umbes 5 miljonit barrelit naftat päevas turul, kus kokku toodeti 90 miljonit barrelit ja mida valitsesid OPECi riigid. Nüüd prognoositakse, et 2020. aastal toodab USA ainuüksi kildast 12,1 miljonit barrelit, millele lisandub veel “vanal moel” toodetav nafta.

Kuue aastaga on ameeriklaste toornafta tootmine kasvanud 80% ning sel aastal näeme  lõpuks uue tehnoloogia tegelikku mõju ka musta kulla hinnale. Alates juulist on nafta hind kukkunud umbes 30%, mis on toonud hinna alla 77 dollarile barrelist (Brent). See on survestamas riikide majandusi, kus on end kehtestanud suhteliselt tülgastavad režiimid.

Üks neist on Iraan. Väidetavalt on neil vaja vähemalt 135dollarilist barreli hinda, et püsida oma kuludega nullis. Lisaks on Euroopa ja USA sanktsioonid kahandanud Iraani naftaeksporti 60% jagu ja need tegurid käsikäes on tuumapüüdlustega riigile valusalt kätte maksnud.

Teine selline riik on Venezuela, kelle keskvalitsus kulutab väidetavalt 15 miljardit dollarit aastas, et bensiin maksaks umbes üks eurosent liitrist. Oma eelarve tasakaalus hoidmiseks vajaks Venezuela, et barrel naftat maksaks enam kui kaks korda praegusest rohkem.

Eestlastena saame ameeriklastele tänulikud olla selle eest, et Venemaa ja Putini režiim vajab kõrget naftahinda. Investeerimispank Goldman Sachs arvestab, et Venemaa vajab nafta barreli hinnaks vähemalt 101 dollarit, et hoida enda eelarvet tasakaalus. Praegu on see 23% madalamal.

Hiljuti ütles Venemaa rahandusminister Anton Siluanov, et nafta odavnemine röövib riigilt kuni 100 miljardit dollarit ning lääne sanktsioonid täiendavad seda 40 miljardi dollariga. Venemaa võib hiiglaslik riik olla, kuid sellised numbrid on isegi talle väga valusad.

Oma kogemustest venelastega teavad ameeriklased hästi üht moodust, kuidas venelastele haiget teha. See ei ole sõjaline hirmutamine või musklite näitamine. See on majanduse põhjalaskmine.

Kuigi kogu USA energiategevus pole otseselt koordineeritud Venemaa või teiste riikide vastu, siis antud juhul suudavad ameeriklased taas kord lüüa venelasi nii, et neil on valus. Ja see on kordi tõhusam kui mis iganes sanktsioonid.